Lindudel uus puur

Uus puurSeptembris sai meie nümfidele uus puur tehtud. Mõte suurema puuri muretsemiseks oli meil juba ammu, aga poes müüakse liiga väikeseid ja “valede mõõtudega” (ning kliiga kalleid) puure. Seega sai mõeldud, et teeks ise.

Algne mõte oli teha puur alumiiniumraamiga (keevitada kokku) ja siis sinna võrk külge, aga mulle jäi silma kuuris eelmisest aastast üle jäänud vana kokkupandava kasvuhoone kast. See sisaldas endas kogu raamistiku osasid. Seega tuli mõte, et teeks sellest. Aare sattus ka ühel päeval külla ja saigi natuke päid ragistatud ning juppe omavahel sobitatud.

Kuna esimesed katsetused näitasid, et saab teha küll, siis võtsin asja tõsisemalt käsile. Terve päeva ma paigutasin neid juppe omavahel kokku ja mõtlesin, et kuidas see asi käima peab. Poest tuli muretseda rauasaag, needitangid, rohelised needid, puurkruvid – selle materjaliga sain alguse tehtud. Küll aga selgus, et kasvuhoone jaoks olevatest plastühendustest jääb natuke väheks. Õnneks müüb ehituspood sellele kasvuhoonele “tagavarajuppe”, seega sain puuduoleva materjali juurde osta. Seega sain paar päeva saagida ja mõõta ja paigutada seda puuri karkassi. Kui see kuuris valmis sai, viisime Mehisega selle kola kõik garaaži – seal siledam pind ja sain hakata juppe omavahel kokku neetima ning kruvima.

Kuna tegu oli kasvuhoonega, mis pealt kaares, siis osad plastühendused olid päikese käes väheke kõveraks paindunud. Aga selle pärast ma ei muretsenud – põhja külge kinnitades pidi puur otseks minema.

Kui karkass oli valmis needitud, oli järgmine mure põhi ja kinnitus selle külge. Seega sai jälle mitu ehitus, mööbli ja muud poodi läbi käidud ning erinevaid variante vaadatud jalgadeks ning põhjaks. Aare soovitusel sain ühest lahedast kohast veekindla vineeri täpselt õiges mõõdus (seal lõigati mõõtu). Jalgadeks sobisid lõpuks ülimalt täpselt (võib öelda lausa, et poolemillimeetrise täpsusega) ühed lühikesed (15cm) mööbli jalad. Jalgadelt kiskusin plastjalused ära ja torkasin need torud sinna sisse ning ajasin mõõtu ja neetisin kinni. Põhja külge läks asi pisikeste kruvidega.

Selleks, et asi mööda tuba ringi sõidaks, sai kuus mööbliratast ka alla kruvitud – sedasi mõnus teise kohta liigutada puuri. Nurgajalad panin piduritega, sest enamuse ajast vaja, et asi seisaks paigal. Põhi ja rattad peavad kandma nii 100-kilost inimest – me kõik kergemad, aga kindluse mõttes ikkagi.

Võrgu otsimiseks käisin ka erinevad ehituspoed läbi ning isegi mingile firmale sai tellimus saadetud (mida rahulikult ignoreeriti) – lõpuks õnnestus leida rohelise PVC kattega linnuvõrk 19mm auguga. Linnud küll natuke hävitavad seda PVC-d sealt, aga hall tsinkkate (linnukindel) oleks ikkagi koledam olnud. Võrgu kinnitamise käigus sai paar viga tehtud ja raam natuke kõveraks “pingutatud”, aga ma sain veale jälile ning parandasin seda värki natuke. Kuna võrk on selline mõnus rullis, siis kerisin ta 2 korda ümber puuri ja jätsin ühel ringil otsa katmata – nii saigi puur nagu päris. Katusele painutasin ka võrgu ning lisaks sai tehtud ka katuseluuk (allpool pole seda näha, sest ei jäänud hästi pildile) – see sõidab “siinidel” edasi-tagasi ning võimaldab linde tuppa lendama lasta.

Ühele küljele lõikasin puuri sisse augu ja tegin sellele luugi peale – selle kaudu on hea linde toita. Otsa uksest ei oleks see üldse mitte mugav.

Üks suur mure on meil nende lindudega kogu aeg olnud – nad nimelt ajavad puuri ümber meeletult palju prahti – toitu, sulgi, s.tta, põhjakatet jne. Algusest peale oli mõte, et alumine osa peab olema kinnine – mõte hea, teostus küsitav. Vaja ju ometi katta ära puur nii kõrgelt, et see ikka prahti kinni hoiaks ja kass (kes siis ei tea, et meil ka kass majas) lindudele ligi ei saa. Ehk siis – kaetud pidi olema vähemalt 80cm. Nii kõrgelt kinni kattes oleks linnud peitu jäänud ja lihtsalt pleksklaasi (müüjal polnud tavalist pleksi, oli makrolon, mis peaks olema vastupidavam ja vähem määrduma/tuhmuma) pannes tekib kohe uus mure – linnud määrivad seda klaasi seestpoolt kõvasti. Seega oli mul jälle mõttetööd – kuidas klaas nii panna, et seda saaks ära võtta ja puhastada. Seega aretasin külgedele ja uksele siinisüsteemi – vajadusel saame klaasi puuri küljest ära võtta ning puhtaks pesta seestpoolt. Ja uks käib ka siinide abil üles-alla.

Seega sai paari nädalaga (mil ma suure osa ajast garaažis veetsin) meile puur, mille kõrgus ~2 meetrit, laius ~1,5 meetrit ja sügavus ~0,6 meetrit – just täpselt selline, mis just sellesse kohta mahub meil toas ja uksest mahub läbi ka sentimeetrise täpsusega. Puuril siis all ~90cm klaaskaitse, otsa peal umbes sama kõrge “uks”, külje peal luuk toitmiseks, katusel luuk lindude vabastamiseks.

Sisustus tuli osaliselt uus muretseda, sest selliseid õiges mõõdus “õrsi” vanas puuris (ega poes) polnud ja muud asjad tuli ka uued muretseda.

Lindudele panime uue puuri vana kõrvale umbes päevaks ja siis tõstsime nad vana pisikese puurida uude puuri ja keerasime selle küllili ning linnud olidki uues puuris.
Paar päeva võttis neil aega, et aru saada, et see on nende uus kodu (õnneks leidsid söögi-joogi esimesel õhtul üles) ja paari nädalaga said nad selles puuris juba täitsa peremeheks.

Kass käib ja istub vahest puuri juures ja isegi sirutab end klaasi najale, aga kui linnud korra tiibu lehvitavad või ehmatavad, on kass enne läinud, kui miskit tõsisemat juhtuda saaks. Ma küll vahest seletan Liisbetile, et linde hasartse pilguga vahtida ei tohi ja siis ta teeb nägu, nagu teda tegelikult linnud ei huvitagi.

Hetkel on linnud ja kass ja meie ka puuriga väga rahul ning loodame, et see jätkubki. Muide – kuna meil ikkagi kahtlus, et Lilli ei ole mitte emane nümf, siis Mehis pakkus talle uue nime välja – Riko.

Puuri valmimisest pildigaleriid tegema ei hakanud, selle asemel tegin väikese video valmimisest: